Loomulikult ei pruugi sellest piiata. Sellisel juhul tuleks oma silmad pöörata Canon’i poole. Aga selleks on juba rohkem raha vaja, kuna Canon EOS 5D Mark II hakkab maksma üle 50.000 krooni. Aga selle eest saab ka rohkem. Esiteks vingemad näitajad fotode tegemisel, või siis hämmastavad Full-HD videot (1920×1080 pikslit) ja juba 30 kaadrit sekundis. Siin saab olla videofail juba kuni 4GB suurune ehk kõige kõrgemas kvaliteedis on see umbes 12 minutit. Samuti on sel kaameral olemas ka pistik, millele saab taha ühendada mikrofoni ja hääli stereos lindistada. Jutt on küll ilus, aga milline see video ka välja näeb. Seda on raske kirjeldada, kuna väga hea näeb välja. Parima kvaliteediga videot näeb läbi Vincent Laforet’i blogi, kellel andis Canon proovida uut kaamerat ja hulka objektiive. Tema tegi sellest filmi nimega Reverie. Selle vaatamine tekitab kange tahtmise taas New Yorki minna. Mingisuguse aimu saab ka läbi YouTube’i:

Mingisuguse HD filmivõimalusega digipeegelfotoka peaks välja andma ka Panasonic. Aga siiski on veel üks vahend, mis annab ka videokaamerameestele võimaluse. Selleks on selline firma nagu Letus Direct. See pakub põhimõtteliselt võimalust tavalisele videokaamerale ette panna fotoaparaatide objektiivi. Teadupärast on need objektiivid palju parema optikaga ja pildikvaliteediga, kui tavalised videokaamerad. Põhimõtteliselt tuleb selle vidina eelis ette siis, kui on videos soov teravustada ainult teatud objekti(te) ja muu oleks meeldivalt udune. Ainuke asi on see, et see pole sugugi odav asi. Odavaim Letus Mini maksab umbes 1100 dollarit ja kõige kallim 4500 dollarit. Eestis ilmselt neid keegi ei müü, aga kui vaadata teatud videoportaale, siis on mõni eestlane seda ikkagi kasutab küll. Näiteks keegi Tõnis, kes on oma vimeo kontole lisanud näiteks selle pärli:

Mina nüüd ei teagi, kas soovin Full-HD’d videot filmivat digipeegelkaamerat, või tavalist korraliku kaamerat ja sinna juurde Letust? Videohuvi on mul tekkinud paar kuud tagasi. Arvatavasti pean lihtsalt vaatama, kas asi edasi süveneb. Rahakotisõbralik valik oleks, kui ei süveneks.

 Tema selleaastane video näeb välja selline:

Umbes sama asja ajab ka mees nimega Davey. Tema alustas oma tantsuetteasteid 2007. aasta kevadel. See mõte tuli tal Euroopa reisi ajal. Erinevalt eelmisest mehest on selle tüübi etteasted pikemad. Lisaks on ta varustatud kõrvaklappide ja iPod’iga, millest ta igas kohas erineva poploo valib ja selle järgi tantsib (algusest lõpuni). Ka tema etteastetel liituvad vahest värvatud inimesed või suvalised kohalikud. Inimeste reaktsioon on tema peale igatahes huvitavam. Ja peab mainima, et muusikat oskab ka päris hästi valida. Üldiselt on ka tema tants alati praktiliselt ühesugune, väikeste üllatustega. Jalgade osavus on tal igatahes päris imetlusväärne. Tema peab ka vastavasisulist blogi nimega Davey Dance Blog. Teine võimalus kõiki tema tantsuvideosid näha (mida praegu on juba üle 50) avaneb siis, kui minna tema Vimeo videoportaali vastavale tantsukanalile või tema YouTube’i kontole. Ma ise eelistan kvaliteedi poolest Vimeo’t, sest see teeb isegi high quality YouTube’ile ära.

Mõned näited tema stiilist:

Nüüd on aeg oodata, kuni keegi Kaerajaani või Tuljaku ülemaailma tuurile viib. Ma ise pole eriline tantsumees ehk ennast keerutan välja ühe oma sõbra lemmiklausega: “Mul on puujalg ja oksakoht valutab”.

Suure ajumahuga insenerid saavad tibisid skoorida nii, et pilt omal valikul. Väike näide, kuigi video on parajalt boooring:

Seega läheb see postitus natuke neist mööda, kellel pole prille. Aga neid annab ise ka teha, selleks on vaja punast ja sinist läbipaistvat kilet ja tuleb tugevamast paberist mingi prillilaadne asi välja lõigata ja kleepida punane kile vasaku silma juurde ja sinine parema silma oma juurde. Olen näinud ka algelisi variante prillidest, kus võetakse tavaline CD-plaadi esiümbris ja punase ja sinise vildikaga teha samuti eelneva õpetuse järgi klaas värviseks. Või teha ikka nii, et paberist prilliraamid, siis kleepida läbipaistva teibiga augud kinni ja siis vastavalt vildikaga/markeriga ära värvida. Kolmas valik oleks need kuskilt tellida või laenata. Igatahes kes tahab ise liimida ja lõigata, siis see PDF fail peaks aitama.

Et mitte postitust raisku lasta, siis lisan niisama ka mõned pildid, aga neid leiate ka ise kui otsida. Eriti hea kogu on minu arvates Flickr’is

Ja lõpetuseks midagi meestele

Ja kui juba asja tutvustamiseks läks, siis panen ka ühe video. See siis Björk’i lugu Wanderlust, mis just sellisena oligi algselt loodud. Loomulikult on netis enamuses ringvel 2d versioon. Aga see video on ilus, kuigi ma ise ootan veel Wanderlust’i vinüülsinglit, millega on kaasas DVD koos sellesama videoga ja prillid. Arvuti ekraanil ei saa täismõnu, kuna kehv resolutsioon sööb paljud asjad ära. Kuna video laeb pikalt, siis vaja ka kannatust.

Otselink on Wired’i ajakirjale

Esimene selline lahe idee on Matthew Swinton’i poolt loodud lame pulk, mis peidab varju osa ilusti enda sisse. Ja kui seda vaja on, siis tuleb lihtsalt üht küljel olevat nuppu mööda siini üles lohistada (sama süsteem nagu vaibanoal). Asjanduse nimi on Sprout. Et mitte asja keerukamaks ajada, siis ka mõned pildid:

Järgmine on mõeldud rohkem naistele. Korea disainer Seung Hee Son on loonud kahekihilise vihmavarju Inside Out Umbrella. Asja point on selles, et kui inimene tuleb vihmaga väljast, siis saab võtta vihmavarjul pealt ära välise märja kiji ja pöörata selle pahupidi, nii et märg osa jääb sissepoole ning saab oma vihmavarju sinna tekkinud kotti sisse pista. Ehk ühesõnaga kõik märk ja vastik jääb kotti sisse ja sellega pole häbi ultramoodsasse lounge’i sisse astuda ja muretseda selle üle, et midagi saab märjaks.

Muidugi võib tekkida olukord, et kas vihmavarju on üldse vaja. Ilm on teadagi väga heitlik ja tunni pärast ei pruugi enam päikes olla. Selleks, et kas on vajadust vihmavarju endaga kaasa vedada või mitte, ongi loodud järgmine leiutis. Seekordne ei näe välja eriti omapärane, aga tal on üks võimas omadus. Nimelt oskab see vihmavari öelda, et milline ilm tuleb. Asi on tegelikult lihtne ja kannab nime Forecast. Nimelt käib see vihmavari kodus sellisesse dock’i, mis ei ole midagi muud kui internetiühendusega alus, mis võtab ilmalehtedelt lähiaja ilma kohta infot. Nüüd siis tekib küsimus, et kuidas see ilma arvuti taha ronimata ütleb, et mis ilm tuleb? Vastus on lihtne, nimelt on vihmavarju käepidemes sees peidus LED lambid ja kui ilm tuleb vihmane, siis käepide muutub aina sinisemaks.

Teine asi, mida LED lampidega saab teha on see, et sellega annab vihmavari seest teha sarnaseks nagu tähistaevas. See valgustab pimedas inimest (seega sobib edevatele) ja väljaspoolt kumavad ka valgustäpid läbi. Kes tahavad, saavad seda ka ise teha sest sellel lehel on selleks õpetus olemas.

Kui nüüd rääkida natuke kasulikematest vihmavarjudest, siis Tokyos on välja mõeldud vihmavari nimega Pileus, mis peidab endast nii GPS’i, digitaalset kompassi ja teeb koostööd Google Earth’iga. Nimelt kuvab see vihmavari enda varju siseküljel vajalikud kaardid ja infot. Tõeliselt lollikindel vihmavari ühesõnaga. Samas, ilmselt paljud kannaks seda ka siis, kui vihma ei saja. Kuna asi on veel nii algstaadiumis ja netis liigub ainult üks pilt, siis ma sellest eriti rohkem ei oskagi rääkida. Pilt ise on selline:

Ja lõpetuseks minusugusele melomaanile oleks kõige lahedam selline vihmavari nagu Music In The Rain. See sisaldab endas siis nelja kõlarit, mis on varju all peidus. Käepide on selles mõttes funktsionaalne, et kui seda ühele või teisele poole pöörata, siis see paneb järgmise või eelmise loo mängima. Lisaks on sellel olemas ka seinakõlar, ehk kui koju jõuad ja paned vihmavarju seinakõlari küle rippu, siis see mängib samuti muusikat. Ainuke asi, mida ma kuidagi välja ei uuri on see, et kas sel on mingi sisemine mälupulk, või saab taskust juhtmega ka iPod’i (või ükskõik mis suvalise pleieri) sinna taha lükata. Mõte on igatahes super, sest mis oleks ilusam kui vihmase ilmaga kuulata kurbi jazzmeloodiaid.

Praeguseks sai üles loetletud ainult väike osa. Kunagi kindlasti seda paeluvat teemat jätkan.

Siinkohal mõned paremad näited:

Ja nüüd tõstke käsi püsti, kellel neid vaadates kordagi muie näole ei tekkinud? Pimedad ei lähe siinkohal arvesse.

Järgmine koomik on tsiteerides üht legendaarset inglise naljasarja: Half Iago… half Fu Manchu… all bastard! Õige, tegu on andeka koomikuga, kes passi järgi kannab nime Bill Bailey. Tuntud Black Books’i Manny, Nevermind The Buzzcocks’i üks tiimikapteneid, andekas ja hea kõrvaga muusik, jne. Millegipärast meenutab ta mulle mind ennast.

Ja üks lemmikhetk sarjast Black Books (plusspunktid lisaks selle eest, et tal on ühe mu lemmikbändi särk seljas – Royal Trux):

Järgmine mees on eelmisega tihedalt seotud ehk sarja Black Books’i Bernard Black ise. Õige nimega Dylan Moran. Tüüp tundub oma standupetendustes täpselt samasugune nagu Black Books’is. Ehk selline meeldivalt teravmeelne, suits suus ja veiniklaas käes. Tema on silma jäänud ka mitmes Briti komöödia kõrvalosas.