Milleks meile videokaamera?

Ilmselt on levinud arvamus, et fotokas on ikkagi pildistamiseks ja videokaamera on ikkagi filmimiseks. Samas nüüd on toimunud väike sensatsioon. Kõigepealt Nikon tuli turule kesklassi digipeegliga (hind umbes 14 krooni kerel), mis kannab nime D90. Tegemist on muidu tavalise hea peegelkaameraga. Lisaväärtusena on sellele lisatud videofilmi salvestamise võimalus. Ja, et mitte segi ajada digiseepidega, siis teeb see juba väga korralikku videot. Koguni 720p’d ehk resolutsioonis 1280×720 pikslit ja 24 kaadrit sekundis. Mis on juba silmale väga kaunis vaadata. Loomulikult on ka piiranguid, nagu maksimaalne HD video filmimise aeg on korraga 5 minutit, filmimise ajal ei tööta autofookus, ei saa salvestada stereoheli jne. Kiita on saanud arvestatavalt hea kvaliteet ka hämarates tingimustes. Kui seda juttu on raske uskuda, siis vaadake näiteks seda videot:

Loomulikult ei pruugi sellest piiata. Sellisel juhul tuleks oma silmad pöörata Canon’i poole. Aga selleks on juba rohkem raha vaja, kuna Canon EOS 5D Mark II hakkab maksma üle 50.000 krooni. Aga selle eest saab ka rohkem. Esiteks vingemad näitajad fotode tegemisel, või siis hämmastavad Full-HD videot (1920×1080 pikslit) ja juba 30 kaadrit sekundis. Siin saab olla videofail juba kuni 4GB suurune ehk kõige kõrgemas kvaliteedis on see umbes 12 minutit. Samuti on sel kaameral olemas ka pistik, millele saab taha ühendada mikrofoni ja hääli stereos lindistada. Jutt on küll ilus, aga milline see video ka välja näeb. Seda on raske kirjeldada, kuna väga hea näeb välja. Parima kvaliteediga videot näeb läbi Vincent Laforet’i blogi, kellel andis Canon proovida uut kaamerat ja hulka objektiive. Tema tegi sellest filmi nimega Reverie. Selle vaatamine tekitab kange tahtmise taas New Yorki minna. Mingisuguse aimu saab ka läbi YouTube’i:

Mingisuguse HD filmivõimalusega digipeegelfotoka peaks välja andma ka Panasonic. Aga siiski on veel üks vahend, mis annab ka videokaamerameestele võimaluse. Selleks on selline firma nagu Letus Direct. See pakub põhimõtteliselt võimalust tavalisele videokaamerale ette panna fotoaparaatide objektiivi. Teadupärast on need objektiivid palju parema optikaga ja pildikvaliteediga, kui tavalised videokaamerad. Põhimõtteliselt tuleb selle vidina eelis ette siis, kui on videos soov teravustada ainult teatud objekti(te) ja muu oleks meeldivalt udune. Ainuke asi on see, et see pole sugugi odav asi. Odavaim Letus Mini maksab umbes 1100 dollarit ja kõige kallim 4500 dollarit. Eestis ilmselt neid keegi ei müü, aga kui vaadata teatud videoportaale, siis on mõni eestlane seda ikkagi kasutab küll. Näiteks keegi Tõnis, kes on oma vimeo kontole lisanud näiteks selle pärli:

Mina nüüd ei teagi, kas soovin Full-HD’d videot filmivat digipeegelkaamerat, või tavalist korraliku kaamerat ja sinna juurde Letust? Videohuvi on mul tekkinud paar kuud tagasi. Arvatavasti pean lihtsalt vaatama, kas asi edasi süveneb. Rahakotisõbralik valik oleks, kui ei süveneks.

Under my umbrella-ella-ella-ella-eh-eh

Kui aus olla, siis olen ma päris suur vihmainimene. Igatahes eelistan ma raudselt enne vihma, kui 30 kraadist leitsakut. Kuigi ma pole eriti suur vihmavarjusõber, on siiski olemas päris lahedaid vihmavarje, mida oleks uhke saju ajal appi võtta. Üldiselt on vihmavarjud ikka ühesugused ja sama otstarbega (noh lisaks vihmale saab kasutada neid ka päiksevarjuna). Pealegi on vihmavarjud päris kobakad. Välja arvatud need kokkukäidavad, mis suurema tuulega ka otsad annavad. Siiski on ka päris ägedaid ideid, kuidas vihmavari saaks olla vähem tülikam, kui teda vaja pole. 

 

Esimene selline lahe idee on Matthew Swinton’i poolt loodud lame pulk, mis peidab varju osa ilusti enda sisse. Ja kui seda vaja on, siis tuleb lihtsalt üht küljel olevat nuppu mööda siini üles lohistada (sama süsteem nagu vaibanoal). Asjanduse nimi on Sprout. Et mitte asja keerukamaks ajada, siis ka mõned pildid:

Järgmine on mõeldud rohkem naistele. Korea disainer Seung Hee Son on loonud kahekihilise vihmavarju Inside Out Umbrella. Asja point on selles, et kui inimene tuleb vihmaga väljast, siis saab võtta vihmavarjul pealt ära välise märja kiji ja pöörata selle pahupidi, nii et märg osa jääb sissepoole ning saab oma vihmavarju sinna tekkinud kotti sisse pista. Ehk ühesõnaga kõik märk ja vastik jääb kotti sisse ja sellega pole häbi ultramoodsasse lounge’i sisse astuda ja muretseda selle üle, et midagi saab märjaks.

Muidugi võib tekkida olukord, et kas vihmavarju on üldse vaja. Ilm on teadagi väga heitlik ja tunni pärast ei pruugi enam päikes olla. Selleks, et kas on vajadust vihmavarju endaga kaasa vedada või mitte, ongi loodud järgmine leiutis. Seekordne ei näe välja eriti omapärane, aga tal on üks võimas omadus. Nimelt oskab see vihmavari öelda, et milline ilm tuleb. Asi on tegelikult lihtne ja kannab nime Forecast. Nimelt käib see vihmavari kodus sellisesse dock’i, mis ei ole midagi muud kui internetiühendusega alus, mis võtab ilmalehtedelt lähiaja ilma kohta infot. Nüüd siis tekib küsimus, et kuidas see ilma arvuti taha ronimata ütleb, et mis ilm tuleb? Vastus on lihtne, nimelt on vihmavarju käepidemes sees peidus LED lambid ja kui ilm tuleb vihmane, siis käepide muutub aina sinisemaks.

Teine asi, mida LED lampidega saab teha on see, et sellega annab vihmavari seest teha sarnaseks nagu tähistaevas. See valgustab pimedas inimest (seega sobib edevatele) ja väljaspoolt kumavad ka valgustäpid läbi. Kes tahavad, saavad seda ka ise teha sest sellel lehel on selleks õpetus olemas.

Kui nüüd rääkida natuke kasulikematest vihmavarjudest, siis Tokyos on välja mõeldud vihmavari nimega Pileus, mis peidab endast nii GPS’i, digitaalset kompassi ja teeb koostööd Google Earth’iga. Nimelt kuvab see vihmavari enda varju siseküljel vajalikud kaardid ja infot. Tõeliselt lollikindel vihmavari ühesõnaga. Samas, ilmselt paljud kannaks seda ka siis, kui vihma ei saja. Kuna asi on veel nii algstaadiumis ja netis liigub ainult üks pilt, siis ma sellest eriti rohkem ei oskagi rääkida. Pilt ise on selline:

Ja lõpetuseks minusugusele melomaanile oleks kõige lahedam selline vihmavari nagu Music In The Rain. See sisaldab endas siis nelja kõlarit, mis on varju all peidus. Käepide on selles mõttes funktsionaalne, et kui seda ühele või teisele poole pöörata, siis see paneb järgmise või eelmise loo mängima. Lisaks on sellel olemas ka seinakõlar, ehk kui koju jõuad ja paned vihmavarju seinakõlari küle rippu, siis see mängib samuti muusikat. Ainuke asi, mida ma kuidagi välja ei uuri on see, et kas sel on mingi sisemine mälupulk, või saab taskust juhtmega ka iPod’i (või ükskõik mis suvalise pleieri) sinna taha lükata. Mõte on igatahes super, sest mis oleks ilusam kui vihmase ilmaga kuulata kurbi jazzmeloodiaid.

 

Praeguseks sai üles loetletud ainult väike osa. Kunagi kindlasti seda paeluvat teemat jätkan.

Gibson Robot Guitar

Kitarrifirma Gibson on turule tulnud uute ja lahedate kitarridega. Ilmselt mõeldud rohkem algajatele, sest neis on sees selline kiip ja küljes mootorid, mis automaatselt kitarri häälde panevad. Sealjuures arvestavad nad ilmastikku, keelte pinget (ehk kui pingul nad on, mitte palju neil volte sees on). Loomulikult saab igat keelt ka eraldi häälestada ja lasta pillil end eri helistikus häälde panna. Noh, kogenud keeltepiinajad saavad nagunii ka oma kõrva ja kätega asja häälde, aga tuleb tunnistada, et ikkagi maru lahe lisa. 

 

Natuke rohkem infot, pilte ja videosid leiab Gibson Robot Guitar’i ametlikult kodulehelt

 

Ja lõppu üks videonäide samuti:

Ma väga tahaks seda asja

See siis selline tore taskusüntesaator (ma ei oska parema nimega seda kutsuda), millega saaks teha nii mõndagi ja saadaks igavuse ilmselt üheotsapiletiga Jupiterile. Asjandus kannab nime Korg Kaossilator. Ja et näidata, et see on igati stiilne ja asjalik mänguasi, siis mõned videod:            

Vinüülplaatide rõõmuks ja rahakoti õnnetuseks

Ma olen endale alati tahtnud head ja ilusat vinüülimängijat. Mul on hetkel mingi tohutu odav junn, mis häda korral saab mõne plaadi mängimisega hakkama. Lisaks on mingi isa vana mängija koos raadioga (teate küll, see mis vabalt üleamaailma raadiojaamu kinni püüab, mistüttu on raadiol ka sellised kohad megahertside vahel nagu Kiev, Minsk, Leningrad ja teised tollased Liiduriigi metropolid). Aga ma olen siiski alati tahtnud paremat ja sellist mängijat, mille nõel maksab juba rohkem kui Renault Twingo või 2004. aasta Volkswagen Polo. Väike liialdus, aga kindlasti leiaks ka selliseid ja veel kallimaid juppe. Kuna tänapäeval on vabamajanduse turul pakkuda praktiliselt kõike, mida inimfantaasia suudav välja mõelda, siis tooks välja mõned masinad, mille vahel ma ise valiks, kui mussoonvihma kätte satun, milles vihmapiisku asendavad näiteks krõbisevad rahatähed.  

Esmalt meenub Saksa firma Clearaudio, mille toodete hulka kuuluvad nii lihtsamad mängijad kui ka tõeliselt eksklusiivsed mudelid. Kui aus olla, näevad nad kõik võrratud välja. Üks odavamaid mudeleid (hind umbes 650 eurot ehk meie rahas umbes 10.000 krooni) Clearaudio Emotion näeb välja näiteks selline (saadaval erinevates värvitoonides): 

Kui liikuda kallimate poole, siis selline vahepealne mudel Clearaudio Master Solution hinnaga 7500 USA dollarit ehk umbes 80.000 krooni näeb välja selline:

Neile, kellele sellest veel vähe on, siis saab valida 31tuhande dollarilise ehk ligi 330.000 kroonise masina, mis näeb välja juba selline:

Kompromissi võib teha natuke odavama, kuigi sama ilusa ja kuningliku nimega masinaga ehk Clearaudio Acoustic Solid Royal, mis maksab umbes 170.000 krooni. Välja näeb see aga uhke:

Lõpetuseks üks video samuti, kus üks entusiast tuunib oma niigi kallist ja ilusat Clearaudio mängijat veel paremaks, kallimaks ja ilmselt ka kvaliteetsemaks.

Kunagi jätkan, sest ülalolevad pole sugugi ainsad nii eksklusiivsed masinad, kaugeltki mitte kõige kallimad.

Uus Ford Focus, iga pere ootus

Kunagi reklaamiti Ford Focust sellise lausega nagu mul pealkirjas. See aga enam ei müü. Kuna Honda on teinud selliseid tehniliselt lahedaid reklaame, siis ega Ford ei tohi maha jääda. Ka Honda on laulukoori kasutanud. Ford mõtles, et võtaks juba terve klassikalise sümfooniorkestri ja mängiks nendega kohe oodi Fordile. Et eesmärk poleks liiga kerge, selle jaoks võeti üks kõige uuem Ford Focus juppideks ja tehti selle juppidest muusikainstrumendid. Kokku tehti 21 autoosast 31 erinevat instrumenti. Kogu orkester oma instrumentidega näeb välja selline: 

Pildist üksi on nagunii vähe, seega ka video. Olgu öeldud, et mingeid trikke pole siin kasutatud, sest tõsiselt saadi autojuppidest sellise kõlaga pillid välja võlutud.

Apple’i uudiseid

Noh tänane päev on macimeestele suurem püha kui kuldpulmad või esimese lapse sünd, kuna San Francisco’s toimus iga-aastane Macworld Expo. See siis selline sündmus, kus nende meeste suurim ebajumal Jobs’i Steve kannab ette kõik uued asjad, mida viimase ajani kiivalt varjati. Seekordne üritus kandis nime There’s something in the air ja ausõna, enamus tänaseid tooteid praktiliselt õhust ja armastusest töötavadki. Suurim ootus oli muidugi imeõhuke laptop, mis kandiski nime MacBook Air (läbi ime ei mainitud siin kordagi Nike’i või Michael Jordan’it). See siis selline täissuuruses tagantvalgustusega klaviatuuriga masin (uskuge mind, klaviatuuri tagantvalgustus on geniaalne leiutis, kuna mul endal on MacBook Pro) ja 13,3 tolline LED-valgustusega ekraan (jälle kõva sõna). Asjal puudub CD/DVD seade, mida on küll võimalik juurde osta. Kuigi seda pole vaja, sest see aparaat saab läbi sisevõrgu laenata teiste Mac’ide või PC’de optilise seadmeid. Sisendeid on ainult kolm – kõrvaklapi, üks USB ja Micro-DVI. Muidugi on olemas veel toitejuhe, sest nii andekad nad veel pole, et läbi õhu saaks seda masinat laadida. Kõvaketas on 4200 pöördega ATA ketas või 64 GB SSD ketas. Aku peab vastu kuni 5 tundi (väidetavalt peakonkurent Sony peab 9 tundi). Ekraani kohal on olemas ka tavapärane iSight kaamera. Samas puudub pult, mida viimasel ajal iga aparaadiga kaasa pannakse. Ning roheliste rõõmuks kasutab see aparaat palju keskkonnasõbralikumaid materjale ja ühendeid. Loomulikult ei puudu ka Wifi ja Bluetooth. Ning asja jooksutab Inteli poolt 60% vähendatud Core 2 Duo protsessor, mis lidub standardi järgi kuni 1,6GHz’i või natuke rohkem makstes kuni 1,8GHz’i. Ning asjal on 2GB rammi. Asjandus kaalub 1,3 kilogrammi ja paksem koht on 1,94 cm paks ja õhem koht 0,4 cm. Erinevalt tavaläpparitest on see esimene, millel on puuteplaat multi-touch ehk see tunneb mitmeid erinevaid sõrmi korraga. Töötab sarnaselt nagu iPhone’i oma.  Hinnad siis alates 1799 dollarist ja kuskil jäi silma, et Eestis hakkab maksma umbes 27.000 krooni. Ühesõnaga päris piisavalt.  

Lisaks pakuti uut iTunes’i teenust ehk filmilaenutust. Esialgu töötab ainult USA’s. Filmide hinnad hakkavad olema uutel filmidel 3,99 taala, vanematel 2,99 ja saadaval on isegi HD filmid koos 5.1 surround heliga. Nende hinnaks siis dollar rohkem, kui tavafilmidel. Valik tuleb lai, kuna kõik suuremad filmikompaniid (MGM, WB, Fox, Miramax, Lion’s Gate, Disney, New Line Cinema, Paramount, Sony ja Touchstone Pictures) on asjaga seotud. Süsteem toimib lihtsalt. Filmi saab tellides vaadata kolmekümne päeva jooksul ja kui filmi kord käima paned, siis on 24 tundi aega seda vaadata. Peale seda kustub film automaatselt arvutist ära. Vaadata saab nii arvutist, iPhone’ides kui ka telekast. Viimase jaoks on täiendatud AppleTV’d, mis tegi läbi ka väikse hinnasula (odavam 40GB kettaga masin on 229 taala ja 160GB masin 329 taala). Viimane võimldab nüüd asju osta ka otse teleriekraanilt. Lisaks vanadele tegevustele saab vaadata ka pilte läbi .Mac’i või Flickr’i. Lisaks vana ehk muusika, YouTube, filmitreilerid, podcastid, jms.  

Ka kolmas asi puudutab õhku, sest lõpuks ometi tuldi sellisele lahendusele, et tavaline nii-öelda ruuter on nüüd sisseehitatud kõvakettaga. Selleks võeti siis Apple enda Airport Extreme ruuter, millele pandi sisse 500GB ketas (hinnaga 299 dollarit) ja 1 TB ketas (299 dollarit). See on siis selline ilus ja stiilne kast, mille vajalikust näen isegi enda kodus. Asjanduse nimeks on siis Time Capsule ja seda seetõttu, et see peaks ideaalselt koostööd tegema Mac Os X Leopardis oleva programmiga Time Machine. 

Viimane uudis puudutab ainult iPhone’i ja iPod Touch’i omanikke, sest neile tuleb juurde lisaprogramme nagu Maps, Mail, Weather, Notes. iPhone saab lisaks võimaluse saata SMS’sse korraga mitmele inimesele. Ja natuke sellist väikest ja tühist nänni veel. Senised iPod Touch’i kasutajad peavad selle eest maksma 20 dollarit, mis on Apple’i poolt väga õel. iPhone’i kasutajad saavad tasuta. Samuti need, kes alates tänasest Touch’i ostavad.   

Aga üldiselt läheb Apple’il hästi, sest praeguseks on 20% kõigist Mac’idest juba Leopardi käpa all (enda arvutis sai ka täna tiiger leopardi vastu vahetatud) ehk kolme kuuga on müüdud üle viie miljoni koopia. Huvitaval kombel tegi Apple’i aktsia täna läbi väga suure languse. Aitab ka lobast. Lõpetuseks natuke pilte ka, kuigi neid saab kõiki vaadata ja reklaamklippe ja tutvustusi uurida  Apple kodulehel.   

Feel the music – sõna otseses mõttes

Kui üleeelmine post sai räägitud maailma stiilseimatest iPod’i kõlaritest, siis uus postitus on mõeldud pigem naistele. Võimalik, et sellest võib rõõmu tunda ka mõni mees. Igatahes veel üks lahe lisaseade, mida ametlikes tehnikapoodides ilmselt ei müüda. See on siis vibraator, mis käib kõrvaklapi juhtmeauku ja see väriseb vastavalt muusika rütmile (või siis bassile). Hea on see sellepärast, et igaüks saab ise oma lemmikloo saatel nii öelda mõnuleda (väga seks lugu on näiteks Beck’i Debra). Miinuseks jällegi see, et nagunii on samal ajal ka kõrvaklapid kõrvas, mistõttu võib lihtsalt lollilt kellegile vahele jääda ja enne kui aru saad, oled teinu pealtvaataja ees juba pika show. Asja ametlik nimi on OhMiBod.

Ametlikul kodulehel on lisaks veel rõõmukuulike, mis käib mobiiltelefoni taha, mis pidavat tegema sellise meeldiva orgasmilise üllatuse, sest kunagi ei tea, kuna keegi parajasti helistab. Kuigi linnavahel rõõmust hüppavat naist oleks ju naljakas vaadata. Ja erilisteks naudinguteks on ka G-punkti vibraator täitsa olemas. Hinnaks igati meeldivad 69 dollarit (ei oska öelda, et kas Eestis ka seda keegi müüb). Samuti üksikuid lisasid on müügis veelgi. Asi näeb vähemalt valge iPod’iga väga hästi kokku sobivat (valge plastik ja läikiv metall).

Ja loomulikult on sellest tootest ka reklaam olemas:

Mind painab juba väike huvi, et kas tõesti muudab muusika kõik paremaks? Äkki keegi teab vastata.

Kõige lahedamad iPod’i kõlarid

iPod on tänapäeval kultusese. Pole ime, et sellest üritavad profiiti lõigata ka teised tegelased peale Apple. Üks võimalus on teha iPod’ile lisaseadmeid. Neid on olemas alates raadioga WCpaberi hoidjast kuni iPod’i toega vannini ja autoni välja. Üks mida ikka vaja võib minna on kõlarid. Nende valik on väga lai ja nüüd on turule tulnud ka minu üks lemmikkõlarifirma Bowers & Wilkins ehk lihtsalt B&W. Nende uus iPod’idele mõeldud disainkõlar kannab nime Zeppelin. Viimasel on olemas kaks kõrghelide jaoks mõeldud tweeterit, kaks kevlarist kesksageduse elementi ja üks madalsageduste jaoks olev element. Asi kannab nime Zeppelin ka sellepärast, et see aparatuur tõesti näeb välja nagu zeppelin. Lisaks tuleb kaasa ka veel komplekti imehästi sobiv kaugujuhtimispult. Asja disainis inglane Morten Warren Native Design Ltd. disainibüroost. Kuna asjandusel on olemas ka vastavad sisendid, siis saab seda ühendada ka teiste muusikaseadmete taha. Kaks negiivset asja on need, et see tahab võrdlemisi uut iPod’i (vähemalt manuaali järgi minu neljanda generatsiooni iPod sinna konnektorisse ei sobi ja ega ultramoodsat iPhone’i nime ka kuskil ei näe. Kuigi iPod Touch peaks sobima) ja teiseks on asjanduse hind. Aga head asjad ongi kallid ja positiivse poole pealt, et seda müüakse hetkel USA’s, mis tänu ülimadalale dollarikursile on isegi vastvõetav. Hind siis 600 dollarit ehk umbes 6400 krooni. Natuke pilte kah: