Mul läks vahepealt täitsa meelest, et ma veel seda blogi pean. Aga ilma pikema jututa kohe asja kallale. Kohvikunst või õigem oleks vist öelda latte kunst. Videosi vaadates tundub nende tegemine olevat imelihtne. Kui ei usu, siis vaadake ise (häirib võibolla ainult kunstniku liigne jänesevaimustus):
Suure ajumahuga insenerid saavad tibisid skoorida nii, et pilt omal valikul. Väike näide, kuigi video on parajalt boooring:
Ma tegin ükspäev oma DVD’de seas väikest korrastustööd ja avastasin, et kunagi ostsin kuskilt Inglismaalt Shrek’i esimese filmi, millega oli kaasas ka boonus-DVD, millel oli lühifilm. Sellel lühifilmil oli üks eelis, nimelt oli see 3D pildiga ehk maakeeli öeldes oli sellega kaasas 4 paari prille, mis tegid pildi ruumiliseks. Peab tunnistama, et mõni koht oli täitsa võimas, kuigi IMAX kino kogemusega ei maksa võrreldagi. Kuuldavasti pidi ka sinna uue Sakala keskusesse tulema 3D kino. Aga kuna prillid vedelesid seal vahel niisama, siis hakkasin otsima netist, et mis nendega veel teha saab, sest kogu aeg ei suuda seda Shreki lühifilmi vaadata. Siis leidsin, et kui otsingusse lisada sõna “anaglyph”, siis võib leida tonnide viisi ruumilisi pilte, alates maastikuvaadetest kuni pornoni välja.
Seega läheb see postitus natuke neist mööda, kellel pole prille. Aga neid annab ise ka teha, selleks on vaja punast ja sinist läbipaistvat kilet ja tuleb tugevamast paberist mingi prillilaadne asi välja lõigata ja kleepida punane kile vasaku silma juurde ja sinine parema silma oma juurde. Olen näinud ka algelisi variante prillidest, kus võetakse tavaline CD-plaadi esiümbris ja punase ja sinise vildikaga teha samuti eelneva õpetuse järgi klaas värviseks. Või teha ikka nii, et paberist prilliraamid, siis kleepida läbipaistva teibiga augud kinni ja siis vastavalt vildikaga/markeriga ära värvida. Kolmas valik oleks need kuskilt tellida või laenata. Igatahes kes tahab ise liimida ja lõigata, siis see PDF fail peaks aitama.
Et mitte postitust raisku lasta, siis lisan niisama ka mõned pildid, aga neid leiate ka ise kui otsida. Eriti hea kogu on minu arvates Flickr’is
Ja lõpetuseks midagi meestele
Ja kui juba asja tutvustamiseks läks, siis panen ka ühe video. See siis Björk’i lugu Wanderlust, mis just sellisena oligi algselt loodud. Loomulikult on netis enamuses ringvel 2d versioon. Aga see video on ilus, kuigi ma ise ootan veel Wanderlust’i vinüülsinglit, millega on kaasas DVD koos sellesama videoga ja prillid. Arvuti ekraanil ei saa täismõnu, kuna kehv resolutsioon sööb paljud asjad ära. Kuna video laeb pikalt, siis vaja ka kannatust.
Otselink on Wired’i ajakirjale
Mõned päevad tagasi kuskilt välismaisest blogist avastasin päris laheda video. Selle on teinud grupeering nimega BluBlu ja tegemist päris andeka animatsiooniga. Samas sisu on päris creepy ja sürr. Noh vähemalt siis kui sinna lisada roomavad kehaosad ja ohtralt matrjoošaefekte, jne.
Kui aus olla, siis olen ma päris suur vihmainimene. Igatahes eelistan ma raudselt enne vihma, kui 30 kraadist leitsakut. Kuigi ma pole eriti suur vihmavarjusõber, on siiski olemas päris lahedaid vihmavarje, mida oleks uhke saju ajal appi võtta. Üldiselt on vihmavarjud ikka ühesugused ja sama otstarbega (noh lisaks vihmale saab kasutada neid ka päiksevarjuna). Pealegi on vihmavarjud päris kobakad. Välja arvatud need kokkukäidavad, mis suurema tuulega ka otsad annavad. Siiski on ka päris ägedaid ideid, kuidas vihmavari saaks olla vähem tülikam, kui teda vaja pole.
Esimene selline lahe idee on Matthew Swinton’i poolt loodud lame pulk, mis peidab varju osa ilusti enda sisse. Ja kui seda vaja on, siis tuleb lihtsalt üht küljel olevat nuppu mööda siini üles lohistada (sama süsteem nagu vaibanoal). Asjanduse nimi on Sprout. Et mitte asja keerukamaks ajada, siis ka mõned pildid:
Järgmine on mõeldud rohkem naistele. Korea disainer Seung Hee Son on loonud kahekihilise vihmavarju Inside Out Umbrella. Asja point on selles, et kui inimene tuleb vihmaga väljast, siis saab võtta vihmavarjul pealt ära välise märja kiji ja pöörata selle pahupidi, nii et märg osa jääb sissepoole ning saab oma vihmavarju sinna tekkinud kotti sisse pista. Ehk ühesõnaga kõik märk ja vastik jääb kotti sisse ja sellega pole häbi ultramoodsasse lounge’i sisse astuda ja muretseda selle üle, et midagi saab märjaks.
Muidugi võib tekkida olukord, et kas vihmavarju on üldse vaja. Ilm on teadagi väga heitlik ja tunni pärast ei pruugi enam päikes olla. Selleks, et kas on vajadust vihmavarju endaga kaasa vedada või mitte, ongi loodud järgmine leiutis. Seekordne ei näe välja eriti omapärane, aga tal on üks võimas omadus. Nimelt oskab see vihmavari öelda, et milline ilm tuleb. Asi on tegelikult lihtne ja kannab nime Forecast. Nimelt käib see vihmavari kodus sellisesse dock’i, mis ei ole midagi muud kui internetiühendusega alus, mis võtab ilmalehtedelt lähiaja ilma kohta infot. Nüüd siis tekib küsimus, et kuidas see ilma arvuti taha ronimata ütleb, et mis ilm tuleb? Vastus on lihtne, nimelt on vihmavarju käepidemes sees peidus LED lambid ja kui ilm tuleb vihmane, siis käepide muutub aina sinisemaks.
Teine asi, mida LED lampidega saab teha on see, et sellega annab vihmavari seest teha sarnaseks nagu tähistaevas. See valgustab pimedas inimest (seega sobib edevatele) ja väljaspoolt kumavad ka valgustäpid läbi. Kes tahavad, saavad seda ka ise teha sest sellel lehel on selleks õpetus olemas.
Kui nüüd rääkida natuke kasulikematest vihmavarjudest, siis Tokyos on välja mõeldud vihmavari nimega Pileus, mis peidab endast nii GPS’i, digitaalset kompassi ja teeb koostööd Google Earth’iga. Nimelt kuvab see vihmavari enda varju siseküljel vajalikud kaardid ja infot. Tõeliselt lollikindel vihmavari ühesõnaga. Samas, ilmselt paljud kannaks seda ka siis, kui vihma ei saja. Kuna asi on veel nii algstaadiumis ja netis liigub ainult üks pilt, siis ma sellest eriti rohkem ei oskagi rääkida. Pilt ise on selline:
Ja lõpetuseks minusugusele melomaanile oleks kõige lahedam selline vihmavari nagu Music In The Rain. See sisaldab endas siis nelja kõlarit, mis on varju all peidus. Käepide on selles mõttes funktsionaalne, et kui seda ühele või teisele poole pöörata, siis see paneb järgmise või eelmise loo mängima. Lisaks on sellel olemas ka seinakõlar, ehk kui koju jõuad ja paned vihmavarju seinakõlari küle rippu, siis see mängib samuti muusikat. Ainuke asi, mida ma kuidagi välja ei uuri on see, et kas sel on mingi sisemine mälupulk, või saab taskust juhtmega ka iPod’i (või ükskõik mis suvalise pleieri) sinna taha lükata. Mõte on igatahes super, sest mis oleks ilusam kui vihmase ilmaga kuulata kurbi jazzmeloodiaid.
Praeguseks sai üles loetletud ainult väike osa. Kunagi kindlasti seda paeluvat teemat jätkan.
Kuna vesi on elu alus, siis me kõik sõltume sellest. Tänapäeval tuleb enamustel inimestel vesi torude kaudu otse koju kätte. Seetõttu võiks olla vee jõudmine sinu kätte stiilne. Seda saab korraldada läbi stiilse valamu, vanni, wc poti ja läbi kraani. Siinkohal peatun just viimastel. Muidugi maailma stiilsema kraani liider on Onu Tik Taki kuuma ja külmavee kraan. Aga senikaua, kui keegi reaalselt hääljuhitava ja kõrge tehisintellektikaga kraanid leiutab, tuleb läbi ajada järgmisega.
Kõigepeat Agustin Otegui disainitud vannitoakraan nimega Bola. See on selline geniaalne rõngakujuline kraan. Seega jääb seest tühjaks, kuhu saab näiteks panna joogiklaasi. Lisaks on see imevidin valgustusega. Kogu vee juhtimine käib rõnga pealt. Nii sooja-külma reguleerimine, veejoa laiused ja samuti ka kinni ja lahti keeramine. Seletada on päris raske, aga pildid ütlevad rohkem kui 1,000 sõna.
Teine kergelt sarnase kujutusega on Sun Liang’i poolt disainitud Ring Faucet. Erinevalt eelmisest on sellel juhtimissüsteem torust eraldi viidud, kus on nii sooja- kui ka külmavee nupud. Saadaval kolmes versioonis, valamu külge kinnitatav ja seina külge käiv ja nii-öelda lühike versioon. Antud disainkraan on võitnud 2006. aasta RedDot Design’i auhinna.
Köögikraanide valdkonnas on väga laheda ja funktsionaalse segisti välja andnud Kohler ja see kannab nime Karbon Faucet. Selle kraani võlu peitub sellest, et see on funktsionaalne ja kujult sarnane nagu hästi paindlik laualambi jalg. Esiteks saab seda igat pidi suunata. Teiseks näeb see hea välja.
Ja stiilne ja seksikalt märg reklaamvideo:
Esialgu lõpetan. Kunagi jätkan seda loetelu, sest need pole sugugi ainsad eksemplarid.
Ma olen endale alati tahtnud head ja ilusat vinüülimängijat. Mul on hetkel mingi tohutu odav junn, mis häda korral saab mõne plaadi mängimisega hakkama. Lisaks on mingi isa vana mängija koos raadioga (teate küll, see mis vabalt üleamaailma raadiojaamu kinni püüab, mistüttu on raadiol ka sellised kohad megahertside vahel nagu Kiev, Minsk, Leningrad ja teised tollased Liiduriigi metropolid). Aga ma olen siiski alati tahtnud paremat ja sellist mängijat, mille nõel maksab juba rohkem kui Renault Twingo või 2004. aasta Volkswagen Polo. Väike liialdus, aga kindlasti leiaks ka selliseid ja veel kallimaid juppe. Kuna tänapäeval on vabamajanduse turul pakkuda praktiliselt kõike, mida inimfantaasia suudav välja mõelda, siis tooks välja mõned masinad, mille vahel ma ise valiks, kui mussoonvihma kätte satun, milles vihmapiisku asendavad näiteks krõbisevad rahatähed.
Esmalt meenub Saksa firma Clearaudio, mille toodete hulka kuuluvad nii lihtsamad mängijad kui ka tõeliselt eksklusiivsed mudelid. Kui aus olla, näevad nad kõik võrratud välja. Üks odavamaid mudeleid (hind umbes 650 eurot ehk meie rahas umbes 10.000 krooni) Clearaudio Emotion näeb välja näiteks selline (saadaval erinevates värvitoonides):
Kui liikuda kallimate poole, siis selline vahepealne mudel Clearaudio Master Solution hinnaga 7500 USA dollarit ehk umbes 80.000 krooni näeb välja selline:
Neile, kellele sellest veel vähe on, siis saab valida 31tuhande dollarilise ehk ligi 330.000 kroonise masina, mis näeb välja juba selline:
Kompromissi võib teha natuke odavama, kuigi sama ilusa ja kuningliku nimega masinaga ehk Clearaudio Acoustic Solid Royal, mis maksab umbes 170.000 krooni. Välja näeb see aga uhke:
Lõpetuseks üks video samuti, kus üks entusiast tuunib oma niigi kallist ja ilusat Clearaudio mängijat veel paremaks, kallimaks ja ilmselt ka kvaliteetsemaks.
Kunagi jätkan, sest ülalolevad pole sugugi ainsad nii eksklusiivsed masinad, kaugeltki mitte kõige kallimad.
Noh tänane päev on macimeestele suurem püha kui kuldpulmad või esimese lapse sünd, kuna San Francisco’s toimus iga-aastane Macworld Expo. See siis selline sündmus, kus nende meeste suurim ebajumal Jobs’i Steve kannab ette kõik uued asjad, mida viimase ajani kiivalt varjati. Seekordne üritus kandis nime There’s something in the air ja ausõna, enamus tänaseid tooteid praktiliselt õhust ja armastusest töötavadki. Suurim ootus oli muidugi imeõhuke laptop, mis kandiski nime MacBook Air (läbi ime ei mainitud siin kordagi Nike’i või Michael Jordan’it). See siis selline täissuuruses tagantvalgustusega klaviatuuriga masin (uskuge mind, klaviatuuri tagantvalgustus on geniaalne leiutis, kuna mul endal on MacBook Pro) ja 13,3 tolline LED-valgustusega ekraan (jälle kõva sõna). Asjal puudub CD/DVD seade, mida on küll võimalik juurde osta. Kuigi seda pole vaja, sest see aparaat saab läbi sisevõrgu laenata teiste Mac’ide või PC’de optilise seadmeid. Sisendeid on ainult kolm – kõrvaklapi, üks USB ja Micro-DVI. Muidugi on olemas veel toitejuhe, sest nii andekad nad veel pole, et läbi õhu saaks seda masinat laadida. Kõvaketas on 4200 pöördega ATA ketas või 64 GB SSD ketas. Aku peab vastu kuni 5 tundi (väidetavalt peakonkurent Sony peab 9 tundi). Ekraani kohal on olemas ka tavapärane iSight kaamera. Samas puudub pult, mida viimasel ajal iga aparaadiga kaasa pannakse. Ning roheliste rõõmuks kasutab see aparaat palju keskkonnasõbralikumaid materjale ja ühendeid. Loomulikult ei puudu ka Wifi ja Bluetooth. Ning asja jooksutab Inteli poolt 60% vähendatud Core 2 Duo protsessor, mis lidub standardi järgi kuni 1,6GHz’i või natuke rohkem makstes kuni 1,8GHz’i. Ning asjal on 2GB rammi. Asjandus kaalub 1,3 kilogrammi ja paksem koht on 1,94 cm paks ja õhem koht 0,4 cm. Erinevalt tavaläpparitest on see esimene, millel on puuteplaat multi-touch ehk see tunneb mitmeid erinevaid sõrmi korraga. Töötab sarnaselt nagu iPhone’i oma. Hinnad siis alates 1799 dollarist ja kuskil jäi silma, et Eestis hakkab maksma umbes 27.000 krooni. Ühesõnaga päris piisavalt.
Lisaks pakuti uut iTunes’i teenust ehk filmilaenutust. Esialgu töötab ainult USA’s. Filmide hinnad hakkavad olema uutel filmidel 3,99 taala, vanematel 2,99 ja saadaval on isegi HD filmid koos 5.1 surround heliga. Nende hinnaks siis dollar rohkem, kui tavafilmidel. Valik tuleb lai, kuna kõik suuremad filmikompaniid (MGM, WB, Fox, Miramax, Lion’s Gate, Disney, New Line Cinema, Paramount, Sony ja Touchstone Pictures) on asjaga seotud. Süsteem toimib lihtsalt. Filmi saab tellides vaadata kolmekümne päeva jooksul ja kui filmi kord käima paned, siis on 24 tundi aega seda vaadata. Peale seda kustub film automaatselt arvutist ära. Vaadata saab nii arvutist, iPhone’ides kui ka telekast. Viimase jaoks on täiendatud AppleTV’d, mis tegi läbi ka väikse hinnasula (odavam 40GB kettaga masin on 229 taala ja 160GB masin 329 taala). Viimane võimldab nüüd asju osta ka otse teleriekraanilt. Lisaks vanadele tegevustele saab vaadata ka pilte läbi .Mac’i või Flickr’i. Lisaks vana ehk muusika, YouTube, filmitreilerid, podcastid, jms.
Ka kolmas asi puudutab õhku, sest lõpuks ometi tuldi sellisele lahendusele, et tavaline nii-öelda ruuter on nüüd sisseehitatud kõvakettaga. Selleks võeti siis Apple enda Airport Extreme ruuter, millele pandi sisse 500GB ketas (hinnaga 299 dollarit) ja 1 TB ketas (299 dollarit). See on siis selline ilus ja stiilne kast, mille vajalikust näen isegi enda kodus. Asjanduse nimeks on siis Time Capsule ja seda seetõttu, et see peaks ideaalselt koostööd tegema Mac Os X Leopardis oleva programmiga Time Machine.
Viimane uudis puudutab ainult iPhone’i ja iPod Touch’i omanikke, sest neile tuleb juurde lisaprogramme nagu Maps, Mail, Weather, Notes. iPhone saab lisaks võimaluse saata SMS’sse korraga mitmele inimesele. Ja natuke sellist väikest ja tühist nänni veel. Senised iPod Touch’i kasutajad peavad selle eest maksma 20 dollarit, mis on Apple’i poolt väga õel. iPhone’i kasutajad saavad tasuta. Samuti need, kes alates tänasest Touch’i ostavad.
Aga üldiselt läheb Apple’il hästi, sest praeguseks on 20% kõigist Mac’idest juba Leopardi käpa all (enda arvutis sai ka täna tiiger leopardi vastu vahetatud) ehk kolme kuuga on müüdud üle viie miljoni koopia. Huvitaval kombel tegi Apple’i aktsia täna läbi väga suure languse. Aitab ka lobast. Lõpetuseks natuke pilte ka, kuigi neid saab kõiki vaadata ja reklaamklippe ja tutvustusi uurida Apple kodulehel.
Ma ilmselt olen juba maininud, et mulle meeldivad igasugused ilusad asjad. Peale kauni tehnika, meeldivad mulle tohutult ka igasugused köögividinad ja üleüldse kodutarbed. Minu õnneks just Eva Solopeamiselt köögitarbeid pakubki. Eva Solo loodi 1997. aastal Taanis. Kaks peamist disainerit on Henrik Holbaek ja Claus Jensen. Siiani on neil hästi läinud, mida näitavad ka mitmed kõrged disainiauhinnad ja nominatsioonid. Kiire netiotsing andis ka teada, et Eestis saab nende kaupa osta Inspira Sisustuse OÜ’st. Ja nüüd jälle tavapärane huvitavamate toodete tutvustus ja pildimaterjal. Aga nende kodulehel saab veel vaadata stiilseid videosid toodetest ja muudki põnevat.
Üks tuntumaid töid eelmisest aastast on Smiley Bowl. See on selline naerusuine kauss, mille suhu saab panna näiteks pähkleid, komme või muud põnevat. Ning kausi peas olevasse lohku siis kommipabereid, pähklikoori või muud kerget prügi. Maiasmokad saavad muidugi ka sinna komme või pähkleid panna. Saadaval viies värvitoonis.
Eelmisest kausist võib pähklikoored visata uute tootesse, milleks on Waste Bin. See on siis selline alumiiniumist kaunis prügikast, millel on päris geniaalne kaas. Soovitan vaadata kodulehelt videot.
Mõned postitused tagasi ma kirjutasin siin munajatest linnupesadest. Ka Eva Solol on oma linnupesakast olemas ja ka selline munaja kujuga. See kannab lihtsat nime Bird Box ja see on samuti plastikust, mis kindlasti iga puu küljes kõigile silma jääb (ilmselt ka lindudele endale). Saadval valget värvi ja see kast tagab selle, et päikse käes ei kuumeneks linnupojad pesas üle, vaid see peegeldab kuumust tagasi. Teine hea omadus on sellel veel. Nimelt saab puuri omanik ise valida, millistele lindudele see on, sest puuriga on kaasas 4 erineva suurusega puuriauku. Vastavalt lindude suurusele siis. Samuti on see kergesti pestav ja disainerite sõnul ka kassi ja teiste linnuvaenlaste kindel (kui inimesi ei arvesta).
Või need kes täitsa pesa ei taha, aga linde toita soovivad, siis neil on valik veel suurem. Kuna Eva Solole meeldib klaas, siis enamus toidulaudadest on ka klaasist. Ilmselt seetõttu, et linde kohale meelitada, sest kui seal on hunnik toitu sees, siis on kõik näha. Ka toidupanijal on nii kergem. Esimene klaaskera kannab nime Bird Feeder, teine Birdtable ja kolmas Bird Table Mini. Pildid ka samas järjekorras.
Või neile, kes lindudele ainult vett ja kümblusvõimalust soovivad pakkuda, siis nende valik peaks olema Birdbath.
Kui juba väilsteks asjadeks läks, siis Eva Solol on ka väga lahedad grillid. Olemas on gaasigrill, mis kannab nime Gas Grill. See on siis selline rostevabast terasest prügikasti kujuline grill, mis käib ilusti lahti ja isegi väiksem gaasiballoon mahub sinna sisse.
Tavaline söegrill nimega Grill näeb, aga välja selline.
Ja on olemas veel ka lauagrill ehk õige nimega Table Grill (ülla-ülla). Ilmselt mõeldud ikkagi välitingimustes kasutamiseks, rõdul, piknikul või dieetsööjatele, kes korraga suuri koguseid ei küpseta. Muidugi on grillidele võimalik juurde hankida kogu vajalik varustus, alates grilliharjadest kuni varrasteni välja.
Peale mõnusat söömingut või unisel hommikul pole midagi paremat värskeltpressitud mahlast. Siinkohal aitab stiilne Squeezer ehk tsitrusviljade press, millega saab kaasa ka stiilse 0,6 liitrise klaaspurgi.
Ja lõpetuseks üks stiilne köögikaal nimega Kitchen Scales. See koosneb siis kolmest osast: pugist, kaalupurgist ja vedrust. Kaaluda saab kuni kiloseid asju ja asi on ka täielikult masinpestav. Lisaks on kaalu mõõtepurgis olemas ka koguste määramaiseks vajalikud näidud olemas.
Lisaks ülal märgitud asjadele pakub nende koduleht veel palju muudki.
Ehk see pealkiri peaks setu või võrukeelest tuletades tähendama, et hea tunne käib läbi munade või midagi sarnast. Seekord tulebki juttu munadest ehk õigemini sellisest disainerist nagu J Schatz. Viimane on siis New Yorgist pärit disainer, kelle loometöö pöörleb alati ümber munade. Tema kodulehel on ka pood olemas, kust saab neid asju osta. Teeks jällegi väikse ringvaate ka:
Egg Bird Houses
See on siis selline munajas lindude toidukoht. Ilmselt sinna just pekki ei riputa, aga igasuguseid teri saab sinna sisse panna küll. Igatahes kui see sinu maja küljes ripub, on see piirkonna stiilseim söögimaja. Umbes nagu lindude BonBon, Stereo või mõni muu stiilne lounge inimeste keeles. Lisaks on neid saada kaheksas eri värvis.
Egg Bird Feeders
See on siis sarnane eelmisele, ainult selle taha mahub korraga juba rohkem sulelisi. Ja värvide valik on kosunud juba üheteistkümnele.
Egg Banks
See on siis rahakassa, kuhu kogutakse metallraha. Saadavalt kaheksas erinevas toonis ja hind on ka krõbe (85 dollarit). Ilmselt sinna selles vääringus münte sisse ei mahu, aga rahakogujatele igati soliidne kingitus.
Cilindro Pendants
Tegu on siis pikkade silindrikujuliste laelampidega. Lampe on saadaval seitsmes eri toonis ja lisaks saab kõiki mudeleid osta ka augustatud kujul.
Night Flight To Venus
See on siis laualampide sari. Siin pole enam kõik mudelid munajad.
Egg Planters
See on siis rippuvate lillepottide sari. Saadaval kaheksas eri toonis.
Buff Humpty
See on taaskord valgusti, mis näeb välja nagu Klaabu, kes on viisteist aastat tegelenud bodybuildinguga.
Egg Lamps
Lisaks teeb ta veel teisigi lampe, nii munajaid, varre otsas mune, jne. Üks mõnus kollektsioon veel.
Minu lemmikuks on ikka see ühe linnu söögimaja.
iPod on tänapäeval kultusese. Pole ime, et sellest üritavad profiiti lõigata ka teised tegelased peale Apple. Üks võimalus on teha iPod’ile lisaseadmeid. Neid on olemas alates raadioga WCpaberi hoidjast kuni iPod’i toega vannini ja autoni välja. Üks mida ikka vaja võib minna on kõlarid. Nende valik on väga lai ja nüüd on turule tulnud ka minu üks lemmikkõlarifirma Bowers & Wilkins ehk lihtsalt B&W. Nende uus iPod’idele mõeldud disainkõlar kannab nime Zeppelin. Viimasel on olemas kaks kõrghelide jaoks mõeldud tweeterit, kaks kevlarist kesksageduse elementi ja üks madalsageduste jaoks olev element. Asi kannab nime Zeppelin ka sellepärast, et see aparatuur tõesti näeb välja nagu zeppelin. Lisaks tuleb kaasa ka veel komplekti imehästi sobiv kaugujuhtimispult. Asja disainis inglane Morten Warren Native Design Ltd. disainibüroost. Kuna asjandusel on olemas ka vastavad sisendid, siis saab seda ühendada ka teiste muusikaseadmete taha. Kaks negiivset asja on need, et see tahab võrdlemisi uut iPod’i (vähemalt manuaali järgi minu neljanda generatsiooni iPod sinna konnektorisse ei sobi ja ega ultramoodsat iPhone’i nime ka kuskil ei näe. Kuigi iPod Touch peaks sobima) ja teiseks on asjanduse hind. Aga head asjad ongi kallid ja positiivse poole pealt, et seda müüakse hetkel USA’s, mis tänu ülimadalale dollarikursile on isegi vastvõetav. Hind siis 600 dollarit ehk umbes 6400 krooni. Natuke pilte kah:
Clement Eloy on kõigest 24 aastae prantsuse disainer, kellel on ette näidata nii mitmedki huvitavad tööd. Tema tööde ametlik koduleht asub siin. Tema suurimaks inspirtsiooniks pidavat olema tarbijad ja ennast peab ta samuti selleks. Siinkohal tooksin välja mõned huvitavamad tööd:
Kõigepealt ka siinses meedias väiksel kujul kajastatud uus tikutoos nimega Lucifer, mida ise kangest omada tahaks, kuna selle idee on lihtsal geniaalne. Kõigele lisaks on see taastäidetav.
Teiseks inimese parima sõbra uus kõige parem sõber. Ilmselt isastele. Kannab nime HotDoll. Kui mul koer oleks, siis vist hangiks, aga mul on kodus äralõigatud isane kass.
Järgmiseks geniaalne prügikast kontorisse. Kuna kontorigolf pole enam eriti populaarne ala, siis selline jalgpallilikum prügimajandus on kindlasti tuleviku värk. Asi kannab nime SamePaperPlayAgain.
Järgmiseks geniaalne idee sülearvuti omanikele. Teatavasti kipud sülearvutid soojendama sellist piirkonda, kus nagunii veri koguaeg keeb. Seega jäävad kõige rohkem külma kartvad kehaosad sageli külma kätte. Jutt käib varvastest. Ka selle jaoks on Eloy’l hea idee. Selleks on sussid, mille nimeks on Sweet Home. Asi peitub lihtsalt selles, et sussi ülaosas (varvaste all) on selline tore süvend, kuhu saab torgata alati kuuma sülearvuti toitekarbi. Mina soojendan kodus muidu pidevalt varbaid selle kuuma klotsi peal hoides ja seoses sellega on niiöelda tööpoosid mul piiratud.
Järgmine toode on napsumeestele. Nimelt yo-yo shaker. See on siis selline kapsel, millel on selline rõngaga lint küljes, mis töötab yo-yo põhimõttel. Kapslisse saab panna aga erinevaid jooke. Siis tuleb natuke yoyotada ja maitsev kokteil ongi klaasivalamiseks valmis. Asjanduse nimi on Tanaka.
Järgnev asi on kohvi- või teetass. Ilmselt peamiselt naistele. See idee sündis selliselt, et paljud inimesed, kes kuskilt külmast tulevad või ongi külmas ruumis ja joovad kohvi või teed nii, et mõlemad käed on ümber tassi. Kuna kätele saab veel rohkem sooja anda nii, et need oleks mõlemalt poolt kaetud, siis uus tass nimega North Mitten peakski soojamure veel paremini lahendama.
Jalgratturitele, eriti neile, kes armastavad pimedas sõita on mõeldud toode nimega Bikelite. See on tegelikult jalgratta lukk, mille lahti tehes tulevad välja väiksed pulgad, millel hakkavad põlema punased tagatuled ja ees olevad sarved omavad esitulesid. Lisaks on sadula all selline magnetiline asjandus, mis voolu toodab. See suudab hoida peale pisikest rattasõitu tulesid töös veel 10 minutit. Kodulehel, mis ma üleval andsin on väike ülevaatevideo ka sellest. Selle projekti raames on teda aidanud ka teised inimesed.
Kuna talv on tulemas, siis kulub soe maja või korter alati ära. Sinkohal tulevad appi Acova Intimity nimelised radiaatorid. Need on valminud koostöös Loic Dubos’i ja Jeremy Sauvage’ga. Nende radiaatorite erinevus teistest on see, et neid saab paigaldada igalepoole mujale, kuhu teisi ei saa. Näiteks ümber sammaste, seinale (kasvõi põrandast laeni) samuti saab neist teha kasvõi vannitoa riiulit (ma sinna deodorante ja lõhnaõlisid ei soovitaks panna, sest kodus on mul kogemused, et öö jooksul kaob põrandaküttega põrandalt pudelist pool vedelikust). Kõigele lisaks on need õhukesed ja võimaldavad neid paigutada just sinna, kuhu vaja. Muidugi akna all on kõige sobivam koht, kuna aken laseb külma kõige rohkem just sisse. Aga kui neist ei piisa, siis just need radikad tulevadki appi.
