Kolimine

Ma otsustasin, et äratan selle blogi taas ellu, aga kuna mulle WordPress ikka eriti ei meeldi, aga tumblr.com väga meeldib, siis kolin ta lihtsalt üle uuele aadressile ja alustan puhtalt lehelt. Uus aadress on siis järgmine:
KPsideProject tumbleris

Milleks meile videokaamera?

Ilmselt on levinud arvamus, et fotokas on ikkagi pildistamiseks ja videokaamera on ikkagi filmimiseks. Samas nüüd on toimunud väike sensatsioon. Kõigepealt Nikon tuli turule kesklassi digipeegliga (hind umbes 14 krooni kerel), mis kannab nime D90. Tegemist on muidu tavalise hea peegelkaameraga. Lisaväärtusena on sellele lisatud videofilmi salvestamise võimalus. Ja, et mitte segi ajada digiseepidega, siis teeb see juba väga korralikku videot. Koguni 720p’d ehk resolutsioonis 1280×720 pikslit ja 24 kaadrit sekundis. Mis on juba silmale väga kaunis vaadata. Loomulikult on ka piiranguid, nagu maksimaalne HD video filmimise aeg on korraga 5 minutit, filmimise ajal ei tööta autofookus, ei saa salvestada stereoheli jne. Kiita on saanud arvestatavalt hea kvaliteet ka hämarates tingimustes. Kui seda juttu on raske uskuda, siis vaadake näiteks seda videot:

Loomulikult ei pruugi sellest piiata. Sellisel juhul tuleks oma silmad pöörata Canon’i poole. Aga selleks on juba rohkem raha vaja, kuna Canon EOS 5D Mark II hakkab maksma üle 50.000 krooni. Aga selle eest saab ka rohkem. Esiteks vingemad näitajad fotode tegemisel, või siis hämmastavad Full-HD videot (1920×1080 pikslit) ja juba 30 kaadrit sekundis. Siin saab olla videofail juba kuni 4GB suurune ehk kõige kõrgemas kvaliteedis on see umbes 12 minutit. Samuti on sel kaameral olemas ka pistik, millele saab taha ühendada mikrofoni ja hääli stereos lindistada. Jutt on küll ilus, aga milline see video ka välja näeb. Seda on raske kirjeldada, kuna väga hea näeb välja. Parima kvaliteediga videot näeb läbi Vincent Laforet’i blogi, kellel andis Canon proovida uut kaamerat ja hulka objektiive. Tema tegi sellest filmi nimega Reverie. Selle vaatamine tekitab kange tahtmise taas New Yorki minna. Mingisuguse aimu saab ka läbi YouTube’i:

Mingisuguse HD filmivõimalusega digipeegelfotoka peaks välja andma ka Panasonic. Aga siiski on veel üks vahend, mis annab ka videokaamerameestele võimaluse. Selleks on selline firma nagu Letus Direct. See pakub põhimõtteliselt võimalust tavalisele videokaamerale ette panna fotoaparaatide objektiivi. Teadupärast on need objektiivid palju parema optikaga ja pildikvaliteediga, kui tavalised videokaamerad. Põhimõtteliselt tuleb selle vidina eelis ette siis, kui on videos soov teravustada ainult teatud objekti(te) ja muu oleks meeldivalt udune. Ainuke asi on see, et see pole sugugi odav asi. Odavaim Letus Mini maksab umbes 1100 dollarit ja kõige kallim 4500 dollarit. Eestis ilmselt neid keegi ei müü, aga kui vaadata teatud videoportaale, siis on mõni eestlane seda ikkagi kasutab küll. Näiteks keegi Tõnis, kes on oma vimeo kontole lisanud näiteks selle pärli:

Mina nüüd ei teagi, kas soovin Full-HD’d videot filmivat digipeegelkaamerat, või tavalist korraliku kaamerat ja sinna juurde Letust? Videohuvi on mul tekkinud paar kuud tagasi. Arvatavasti pean lihtsalt vaatama, kas asi edasi süveneb. Rahakotisõbralik valik oleks, kui ei süveneks.

Ülemaailmsed tantsumehed

Kunagi oli päris tuntud mees nimega Matt, kes ajas lihtsurelikke kadedaks sellega, et tüüp tööd ei teinud (arvatavasti) ja käis muudkui mööda maailma ringi ja tantsis oma lollakat tantsu ja pani videosid üles YouTube’i. Ega tänaseks pole olukord muidugi parem, sest juba mitmendat aastat teeb ta siiani sedasama. Seekord on ta muutunud ainult palju popimaks ja temaga on praktiliselt alati ühinenud hulgaliselt kohalikke. Sellel mehel on ka oma kodulehekülg, mis kannab nime Where the hell is Matt?

 Tema selleaastane video näeb välja selline:

Umbes sama asja ajab ka mees nimega Davey. Tema alustas oma tantsuetteasteid 2007. aasta kevadel. See mõte tuli tal Euroopa reisi ajal. Erinevalt eelmisest mehest on selle tüübi etteasted pikemad. Lisaks on ta varustatud kõrvaklappide ja iPod’iga, millest ta igas kohas erineva poploo valib ja selle järgi tantsib (algusest lõpuni). Ka tema etteastetel liituvad vahest värvatud inimesed või suvalised kohalikud. Inimeste reaktsioon on tema peale igatahes huvitavam. Ja peab mainima, et muusikat oskab ka päris hästi valida. Üldiselt on ka tema tants alati praktiliselt ühesugune, väikeste üllatustega. Jalgade osavus on tal igatahes päris imetlusväärne. Tema peab ka vastavasisulist blogi nimega Davey Dance Blog. Teine võimalus kõiki tema tantsuvideosid näha (mida praegu on juba üle 50) avaneb siis, kui minna tema Vimeo videoportaali vastavale tantsukanalile või tema YouTube’i kontole. Ma ise eelistan kvaliteedi poolest Vimeo’t, sest see teeb isegi high quality YouTube’ile ära.

Mõned näited tema stiilist:

Nüüd on aeg oodata, kuni keegi Kaerajaani või Tuljaku ülemaailma tuurile viib. Ma ise pole eriline tantsumees ehk ennast keerutan välja ühe oma sõbra lemmiklausega: “Mul on puujalg ja oksakoht valutab”.

Joodav kunst

Mul läks vahepealt täitsa meelest, et ma veel seda blogi pean. Aga ilma pikema jututa kohe asja kallale. Kohvikunst või õigem oleks vist öelda latte kunst. Videosi vaadates tundub nende tegemine olevat imelihtne. Kui ei usu, siis vaadake ise (häirib võibolla ainult kunstniku liigne jänesevaimustus):

 

Suure ajumahuga insenerid saavad tibisid skoorida nii, et pilt omal valikul. Väike näide, kuigi video on parajalt boooring:

Pildid ärkavad ellu

Ma tegin ükspäev oma DVD’de seas väikest korrastustööd ja avastasin, et kunagi ostsin kuskilt Inglismaalt Shrek’i esimese filmi, millega oli kaasas ka boonus-DVD, millel oli lühifilm. Sellel lühifilmil oli üks eelis, nimelt oli see 3D pildiga ehk maakeeli öeldes oli sellega kaasas 4 paari prille, mis tegid pildi ruumiliseks. Peab tunnistama, et mõni koht oli täitsa võimas, kuigi IMAX kino kogemusega ei maksa võrreldagi. Kuuldavasti pidi ka sinna uue Sakala keskusesse tulema 3D kino. Aga kuna prillid vedelesid seal vahel niisama, siis hakkasin otsima netist, et mis nendega veel teha saab, sest kogu aeg ei suuda seda Shreki lühifilmi vaadata. Siis leidsin, et kui otsingusse lisada sõna “anaglyph”, siis võib leida tonnide viisi ruumilisi pilte, alates maastikuvaadetest kuni pornoni välja.

 

Seega läheb see postitus natuke neist mööda, kellel pole prille. Aga neid annab ise ka teha, selleks on vaja punast ja sinist läbipaistvat kilet ja tuleb tugevamast paberist mingi prillilaadne asi välja lõigata ja kleepida punane kile vasaku silma juurde ja sinine parema silma oma juurde. Olen näinud ka algelisi variante prillidest, kus võetakse tavaline CD-plaadi esiümbris ja punase ja sinise vildikaga teha samuti eelneva õpetuse järgi klaas värviseks. Või teha ikka nii, et paberist prilliraamid, siis kleepida läbipaistva teibiga augud kinni ja siis vastavalt vildikaga/markeriga ära värvida. Kolmas valik oleks need kuskilt tellida või laenata. Igatahes kes tahab ise liimida ja lõigata, siis see PDF fail peaks aitama.

Et mitte postitust raisku lasta, siis lisan niisama ka mõned pildid, aga neid leiate ka ise kui otsida. Eriti hea kogu on minu arvates Flickr’is

Ja lõpetuseks midagi meestele

 

Ja kui juba asja tutvustamiseks läks, siis panen ka ühe video. See siis Björk’i lugu Wanderlust, mis just sellisena oligi algselt loodud. Loomulikult on netis enamuses ringvel 2d versioon. Aga see video on ilus, kuigi ma ise ootan veel Wanderlust’i vinüülsinglit, millega on kaasas DVD koos sellesama videoga ja prillid. Arvuti ekraanil ei saa täismõnu, kuna kehv resolutsioon sööb paljud asjad ära. Kuna video laeb pikalt, siis vaja ka kannatust.

Otselink on Wired’i ajakirjale

 

 

 

Graffitimultifilm

Mõned päevad tagasi kuskilt välismaisest blogist avastasin päris laheda video. Selle on teinud grupeering nimega BluBlu ja tegemist päris andeka animatsiooniga. Samas sisu on päris creepy ja sürr. Noh vähemalt siis kui sinna lisada roomavad kehaosad ja ohtralt matrjoošaefekte, jne.

 

Under my umbrella-ella-ella-ella-eh-eh

Kui aus olla, siis olen ma päris suur vihmainimene. Igatahes eelistan ma raudselt enne vihma, kui 30 kraadist leitsakut. Kuigi ma pole eriti suur vihmavarjusõber, on siiski olemas päris lahedaid vihmavarje, mida oleks uhke saju ajal appi võtta. Üldiselt on vihmavarjud ikka ühesugused ja sama otstarbega (noh lisaks vihmale saab kasutada neid ka päiksevarjuna). Pealegi on vihmavarjud päris kobakad. Välja arvatud need kokkukäidavad, mis suurema tuulega ka otsad annavad. Siiski on ka päris ägedaid ideid, kuidas vihmavari saaks olla vähem tülikam, kui teda vaja pole. 

 

Esimene selline lahe idee on Matthew Swinton’i poolt loodud lame pulk, mis peidab varju osa ilusti enda sisse. Ja kui seda vaja on, siis tuleb lihtsalt üht küljel olevat nuppu mööda siini üles lohistada (sama süsteem nagu vaibanoal). Asjanduse nimi on Sprout. Et mitte asja keerukamaks ajada, siis ka mõned pildid:

Järgmine on mõeldud rohkem naistele. Korea disainer Seung Hee Son on loonud kahekihilise vihmavarju Inside Out Umbrella. Asja point on selles, et kui inimene tuleb vihmaga väljast, siis saab võtta vihmavarjul pealt ära välise märja kiji ja pöörata selle pahupidi, nii et märg osa jääb sissepoole ning saab oma vihmavarju sinna tekkinud kotti sisse pista. Ehk ühesõnaga kõik märk ja vastik jääb kotti sisse ja sellega pole häbi ultramoodsasse lounge’i sisse astuda ja muretseda selle üle, et midagi saab märjaks.

Muidugi võib tekkida olukord, et kas vihmavarju on üldse vaja. Ilm on teadagi väga heitlik ja tunni pärast ei pruugi enam päikes olla. Selleks, et kas on vajadust vihmavarju endaga kaasa vedada või mitte, ongi loodud järgmine leiutis. Seekordne ei näe välja eriti omapärane, aga tal on üks võimas omadus. Nimelt oskab see vihmavari öelda, et milline ilm tuleb. Asi on tegelikult lihtne ja kannab nime Forecast. Nimelt käib see vihmavari kodus sellisesse dock’i, mis ei ole midagi muud kui internetiühendusega alus, mis võtab ilmalehtedelt lähiaja ilma kohta infot. Nüüd siis tekib küsimus, et kuidas see ilma arvuti taha ronimata ütleb, et mis ilm tuleb? Vastus on lihtne, nimelt on vihmavarju käepidemes sees peidus LED lambid ja kui ilm tuleb vihmane, siis käepide muutub aina sinisemaks.

Teine asi, mida LED lampidega saab teha on see, et sellega annab vihmavari seest teha sarnaseks nagu tähistaevas. See valgustab pimedas inimest (seega sobib edevatele) ja väljaspoolt kumavad ka valgustäpid läbi. Kes tahavad, saavad seda ka ise teha sest sellel lehel on selleks õpetus olemas.

Kui nüüd rääkida natuke kasulikematest vihmavarjudest, siis Tokyos on välja mõeldud vihmavari nimega Pileus, mis peidab endast nii GPS’i, digitaalset kompassi ja teeb koostööd Google Earth’iga. Nimelt kuvab see vihmavari enda varju siseküljel vajalikud kaardid ja infot. Tõeliselt lollikindel vihmavari ühesõnaga. Samas, ilmselt paljud kannaks seda ka siis, kui vihma ei saja. Kuna asi on veel nii algstaadiumis ja netis liigub ainult üks pilt, siis ma sellest eriti rohkem ei oskagi rääkida. Pilt ise on selline:

Ja lõpetuseks minusugusele melomaanile oleks kõige lahedam selline vihmavari nagu Music In The Rain. See sisaldab endas siis nelja kõlarit, mis on varju all peidus. Käepide on selles mõttes funktsionaalne, et kui seda ühele või teisele poole pöörata, siis see paneb järgmise või eelmise loo mängima. Lisaks on sellel olemas ka seinakõlar, ehk kui koju jõuad ja paned vihmavarju seinakõlari küle rippu, siis see mängib samuti muusikat. Ainuke asi, mida ma kuidagi välja ei uuri on see, et kas sel on mingi sisemine mälupulk, või saab taskust juhtmega ka iPod’i (või ükskõik mis suvalise pleieri) sinna taha lükata. Mõte on igatahes super, sest mis oleks ilusam kui vihmase ilmaga kuulata kurbi jazzmeloodiaid.

 

Praeguseks sai üles loetletud ainult väike osa. Kunagi kindlasti seda paeluvat teemat jätkan.

Lipsyncingu kõrgem tase

Ameerikas elab üks mees, kelle naeratus vihjab sellele, et tegu on ilmselt Dave Grohl’i vennaga. Seda pole muidugi teaduslikult tõestatud, vaid see on mu enda haige ettekujutluse vili. Igatahes on see mees siuke friik, kes armastab parukaid, kleite ja õhupallidest tehtud rindu. Kõige selle taustal meeldib talle tuntud lugude põhjal suud kaasa liigutada. Aga see kõik tuleb tal mängleva kerglusega välja. Ahjaa, tüüp peidab end sellise nime taha nagu PrincessPoodlePoo.

Siinkohal mõned paremad näited:

Ja nüüd tõstke käsi püsti, kellel neid vaadates kordagi muie näole ei tekkinud? Pimedad ei lähe siinkohal arvesse.

Tänase päeva puhul

Kuna on emadepäev, siis üks lugu maailma kõige karmimalt mehelt. Siinkohal pole see Chuck Norris. Samas ka head emadepäeva.

Stand-up huumor

Mõned head huumorimehed ja nende stand-up asjandused. Esimene on New Yorgi koomik nimega Demetri Martrin. Teda olen ma reaalselt ka ise näinud, ühel heategevusõhtu õhtujuhina New Yorgis. Tüüp on päris teravate ja nutikate ütlemistega. Näit. Every fight is a foodfight when you’re a cannibal. Tegu on sellise suhteliselt häbeliku noormehega, kes armastab nalju rääkida oma akustilise kitarri saatel. Siinkohal üks näide, ladies?

Järgmine koomik on tsiteerides üht legendaarset inglise naljasarja: Half Iago… half Fu Manchu… all bastard! Õige, tegu on andeka koomikuga, kes passi järgi kannab nime Bill Bailey. Tuntud Black Books’i Manny, Nevermind The Buzzcocks’i üks tiimikapteneid, andekas ja hea kõrvaga muusik, jne. Millegipärast meenutab ta mulle mind ennast.

Ja üks lemmikhetk sarjast Black Books (plusspunktid lisaks selle eest, et tal on ühe mu lemmikbändi särk seljas – Royal Trux):

Järgmine mees on eelmisega tihedalt seotud ehk sarja Black Books’i Bernard Black ise. Õige nimega Dylan Moran. Tüüp tundub oma standupetendustes täpselt samasugune nagu Black Books’is. Ehk selline meeldivalt teravmeelne, suits suus ja veiniklaas käes. Tema on silma jäänud ka mitmes Briti komöödia kõrvalosas.

Kraanid

Kuna vesi on elu alus, siis me kõik sõltume sellest. Tänapäeval tuleb enamustel inimestel vesi torude kaudu otse koju kätte. Seetõttu võiks olla vee jõudmine sinu kätte stiilne. Seda saab korraldada läbi stiilse valamu, vanni, wc poti ja läbi kraani. Siinkohal peatun just viimastel. Muidugi maailma stiilsema kraani liider on Onu Tik Taki kuuma ja külmavee kraan. Aga senikaua, kui keegi reaalselt hääljuhitava ja kõrge tehisintellektikaga kraanid leiutab, tuleb läbi ajada järgmisega.

 
Kõigepeat Agustin Otegui disainitud vannitoakraan nimega Bola. See on selline geniaalne rõngakujuline kraan. Seega jääb seest tühjaks, kuhu saab näiteks panna joogiklaasi. Lisaks on see imevidin valgustusega. Kogu vee juhtimine käib rõnga pealt. Nii sooja-külma reguleerimine, veejoa laiused ja samuti ka kinni ja lahti keeramine. Seletada on päris raske, aga pildid ütlevad rohkem kui 1,000 sõna.

Teine kergelt sarnase kujutusega on Sun Liang’i poolt disainitud Ring Faucet. Erinevalt eelmisest on sellel juhtimissüsteem torust eraldi viidud, kus on nii sooja- kui ka külmavee nupud. Saadaval kolmes versioonis, valamu külge kinnitatav ja seina külge käiv ja nii-öelda lühike versioon. Antud disainkraan on võitnud 2006. aasta RedDot Design’i auhinna.

Köögikraanide valdkonnas on väga laheda ja funktsionaalse segisti välja andnud Kohler ja see kannab nime Karbon Faucet. Selle kraani võlu peitub sellest, et see on funktsionaalne ja kujult sarnane nagu hästi paindlik laualambi jalg. Esiteks saab seda igat pidi suunata. Teiseks näeb see hea välja.

Ja stiilne ja seksikalt märg reklaamvideo:

Esialgu lõpetan. Kunagi jätkan seda loetelu, sest need pole sugugi ainsad eksemplarid.

Kuidas lugeda raha

Kuna mina töötan sellisel kohal, kus rahalugemine on igapäevane tegevus, siis leidsin ühe huvitava video. See siis näitab kuidas loetakse raha erinevates riikides ja regioonides. Siinkohal ei loe ma raha üldse nii nagu videos Ida-Eurooplased. Pigem rohkem nagu Ameeriklane. Üleüldse tundub, et lääne ühiskonnas on rahapatakaga lehvitamine laiemalt levinud, kui Aasias, Aafrikas ja Araabiamaades, kus proovitakse suhteliselt varjatult asi ära teha.

 

Oma seisukohast ütlen veel niipalju, et USA dollareid on maru kehv lugeda, eriti veel uuemaid. Need on nii kehvast materjalist. Lahedad on Austraalia rahad, kuna need on sellised libedad ja materjal on ka mingi kile ja paberi vahpealne. Üldiselt sellised rabedamad ja kergemini kortsuvad paberrahad on kiiruse mõttes kõige paremad. Seetõttu on Eurod ka kehvad. Eesti kroonid jälle päris head.

 

Gibson Robot Guitar

Kitarrifirma Gibson on turule tulnud uute ja lahedate kitarridega. Ilmselt mõeldud rohkem algajatele, sest neis on sees selline kiip ja küljes mootorid, mis automaatselt kitarri häälde panevad. Sealjuures arvestavad nad ilmastikku, keelte pinget (ehk kui pingul nad on, mitte palju neil volte sees on). Loomulikult saab igat keelt ka eraldi häälestada ja lasta pillil end eri helistikus häälde panna. Noh, kogenud keeltepiinajad saavad nagunii ka oma kõrva ja kätega asja häälde, aga tuleb tunnistada, et ikkagi maru lahe lisa. 

 

Natuke rohkem infot, pilte ja videosid leiab Gibson Robot Guitar’i ametlikult kodulehelt

 

Ja lõppu üks videonäide samuti:

Ma väga tahaks seda asja

See siis selline tore taskusüntesaator (ma ei oska parema nimega seda kutsuda), millega saaks teha nii mõndagi ja saadaks igavuse ilmselt üheotsapiletiga Jupiterile. Asjandus kannab nime Korg Kaossilator. Ja et näidata, et see on igati stiilne ja asjalik mänguasi, siis mõned videod:            

Keeleliselt on kõik korrektne

Kuidas Bulgaaria superstaariks saaja laulab inglise keeles? Täpselt niimoodi  

Laulvad mungad

Üks tore narulihasetrenn järjekordselt. See siis filmist Shaolin Soccer ja tegemist on kindlasti maailma parima boybandiga, mille esimene ja ka viimane etteaste antud videos toimubki. Kahjuks lõppeb see pudeliga pähe. Aga mälestus ilusast suvest kestab sellele vaatamata edasi. Ja see tants seal lõpus on täielik tipp. 

Kohe hakkab emane sopsutama

Müts maha Elioni reklaamitiimi ees. Üks uus lahe kampaania, kus porri (ehk pornot, aga ka metsades elavat lindu) saab vaadata ka kodust lahkumata.    

Valusalt naljakas

Üks lahe kindlustusfirma reklaam.   

Vinüülplaatide rõõmuks ja rahakoti õnnetuseks

Ma olen endale alati tahtnud head ja ilusat vinüülimängijat. Mul on hetkel mingi tohutu odav junn, mis häda korral saab mõne plaadi mängimisega hakkama. Lisaks on mingi isa vana mängija koos raadioga (teate küll, see mis vabalt üleamaailma raadiojaamu kinni püüab, mistüttu on raadiol ka sellised kohad megahertside vahel nagu Kiev, Minsk, Leningrad ja teised tollased Liiduriigi metropolid). Aga ma olen siiski alati tahtnud paremat ja sellist mängijat, mille nõel maksab juba rohkem kui Renault Twingo või 2004. aasta Volkswagen Polo. Väike liialdus, aga kindlasti leiaks ka selliseid ja veel kallimaid juppe. Kuna tänapäeval on vabamajanduse turul pakkuda praktiliselt kõike, mida inimfantaasia suudav välja mõelda, siis tooks välja mõned masinad, mille vahel ma ise valiks, kui mussoonvihma kätte satun, milles vihmapiisku asendavad näiteks krõbisevad rahatähed.  

Esmalt meenub Saksa firma Clearaudio, mille toodete hulka kuuluvad nii lihtsamad mängijad kui ka tõeliselt eksklusiivsed mudelid. Kui aus olla, näevad nad kõik võrratud välja. Üks odavamaid mudeleid (hind umbes 650 eurot ehk meie rahas umbes 10.000 krooni) Clearaudio Emotion näeb välja näiteks selline (saadaval erinevates värvitoonides): 

Kui liikuda kallimate poole, siis selline vahepealne mudel Clearaudio Master Solution hinnaga 7500 USA dollarit ehk umbes 80.000 krooni näeb välja selline:

Neile, kellele sellest veel vähe on, siis saab valida 31tuhande dollarilise ehk ligi 330.000 kroonise masina, mis näeb välja juba selline:

Kompromissi võib teha natuke odavama, kuigi sama ilusa ja kuningliku nimega masinaga ehk Clearaudio Acoustic Solid Royal, mis maksab umbes 170.000 krooni. Välja näeb see aga uhke:

Lõpetuseks üks video samuti, kus üks entusiast tuunib oma niigi kallist ja ilusat Clearaudio mängijat veel paremaks, kallimaks ja ilmselt ka kvaliteetsemaks.

Kunagi jätkan, sest ülalolevad pole sugugi ainsad nii eksklusiivsed masinad, kaugeltki mitte kõige kallimad.

Uus Ford Focus, iga pere ootus

Kunagi reklaamiti Ford Focust sellise lausega nagu mul pealkirjas. See aga enam ei müü. Kuna Honda on teinud selliseid tehniliselt lahedaid reklaame, siis ega Ford ei tohi maha jääda. Ka Honda on laulukoori kasutanud. Ford mõtles, et võtaks juba terve klassikalise sümfooniorkestri ja mängiks nendega kohe oodi Fordile. Et eesmärk poleks liiga kerge, selle jaoks võeti üks kõige uuem Ford Focus juppideks ja tehti selle juppidest muusikainstrumendid. Kokku tehti 21 autoosast 31 erinevat instrumenti. Kogu orkester oma instrumentidega näeb välja selline: 

Pildist üksi on nagunii vähe, seega ka video. Olgu öeldud, et mingeid trikke pole siin kasutatud, sest tõsiselt saadi autojuppidest sellise kõlaga pillid välja võlutud.